Mihkel Mutt - Mälestused I-VI (2009-2011)

Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas. 

Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.

• Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
• Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv -  Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
• Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse. 
• Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
• Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
• Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.

Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)

Andmed:

Mihkel Mutt, Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused, Fabian, 2009, lk 184

Mihkel Mutt, Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv, Fabian, 2009, lk 204

Mihkel Mutt, Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg, Fabian, 2010, lk 208

Mihkel Mutt, Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool, Fabian, 2010, lk 240

Mihkel Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel, Fabian, 2011, lk 248

Mihkel Mutt, Mälestused VI. Elukott, Fabian, 2011, lk 224

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Paavo Matsini arvustus Sirbis
Ott Rauni arvustus Sirbis
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Intervjuu autoriga Sirbis