Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.
Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.
Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.
Andmed:
Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar