Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.
Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.
"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".
Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.
Andmed:
Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar