Kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas aastatuhandeid ning me asume üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis miski ühendab meid siiani. On selleks talveöös peade kohal särav Põhjanael või õhtu üksi kambris olles kõikenägeva pilguga elava tule valvamine koldes? Me nagu teaks, et kusagil on veel üks meiesugune vaikne nohiseja, kes meid ümbritsevat maailma ja ta saladusi sarnaselt tajub.
Ehk mõtleb ta praegu tuld kohendades täpseid samu mõtteid nagu mina, sest oleme ju ühe ja sama pere lapsed. Minu akna taga mühavad meretuuled ja tal tundratuuled, kuid nad jutustavad meile sama lugu. Lugu kadunud põlvedest ja tulevatest aegadest. Ühest otsata teest, mida olema juba ürgsetest aegadest koos sammunud. Olgem nüüd natuke aega vakka ja kuulakem neid salajutte.
Andmed:
Art Leete, Soome-Ugri saladused, Varrak, 2019, lk 200
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar