Indrek Rüütle - Maivälk (2014)

Ütlen täiesti ausalt, et seda raamatut sattusin ma lugema puhtalt pealkirja tõttu (väljakutseks oli lugeda raamat, mille pealkirjas on sinu sünnikuu). Ei mingit sisututvustust tagakaanel ega kellegi sooja soovitust. Indrek Rüütle kohta teadsin ainult, et ta on mõned luulekogud avaldanud ja nende eest ka korralikult kiita saanud (2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia kogumiku "Inglid rokijaamas" eest).

Kuigi ma ei osanud tekstist midagi oodata, siis oli mu üllatus lugema asudes siiski suur. Avastasin end järsku laulva revolutsiooni aegsest Tartust, kus kari anarhiste, pätte, punkareid ja elupõletajaid olid väidetavalt varastanud tuumalõhkepea ning nõudsid nüüd võimudelt Uus-Ugandi Ajuvabariigi väljakuulutmist ja võõrvägede viivitamatut lahkumist.

Rüütle tekst on sama ajuvaba kui tema tegelaste esitatud ultimaatum, kuid see on kirja pandud mänguliselt ning puhtast kirjutamisrõõmust. Autor pole lasknud end segada mingitest proosateksti kohta käivatest ootustest/traditsioonidest/arusaamadest, vaid meile lihtsalt selle kevadpäeva sündmused ette lajatanud. Otse pannilt ja tulikuumadena. Meie asi on kirjaniku mänguga kaasa minna ja hambad sisse lüüa või saata peakokk end koju kaineks magama.

Andmed:

Indrek Rüütle, Maivälk, Jumalikud Ilmutused, 2014, 74 lk

Linke netiilmast:

Paavo Matsini arvustus Sirbis

kiwa arvustus Müürilehes