Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis