Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.
Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.
Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.
Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.
Andmed:
Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160
Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208
Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168
Linke netiilmast:
Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Peeter Oleski arvustus Maalehes
Peeter Oleski arvustus Sirbis
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar