Eks igaüks meist tahab, et keegi vahel märkaks sinu pingutust ja ütleks "Tubli! Vaata, kui kenasti see sul välja tuli!". Ühest sõnast või lausejupist piisab, et silma särama lööks ja terve päev järsku päikest täis saaks.
Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma!
Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma!
Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?
Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.
PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.
Andmed:
Piret Raud, Initsiaal purjeka ja papagoiga, Tänapäev, 2018, lk 201
Linke netiilmast:
"Initsiaal purjeka ja papagioga" ELLUs
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar