On teatriõhtuid, mis kaovad su mälust juba järgmiseks hommikuks. Said end korraks välismaailmast lahti haakida, natuke ehk naerdagi ning vaheajal koridorides kohustuslikke tiire tehes mõnd vana sõpra näha. Kuid on teatriõhtuid, mida sa mäletad oma elupäevade lõpuni. Minu puhul on see üldiselt seotud kindla näitlejatööga või mõne stseeniga, kus teater lihtsalt minu üle võimust võttis ja enam lahti ei lasknudki. Margus Mikomäe intervjuud kogumikus "Kaksteist armastavat naist" tõid mitu sellist õhtut taas eredalt meelde.
Esimene oli muidugi Ita Ever ja "Augustikuu". Kui ma esimest korda käisin seda lavastust vaatamas, siis ikka hing jäi kinni, kui meie teatri grand old lady mööda neid treppe, noore gaselli kiirusel, üles ja alla tormas. Ja siis see lõpustseen! See kriipis nõnda teravalt.
Teine mälestuspilt on pärit Ohtu mõisast, kus 2012 aasta suvel mängiti "Suveunistusi". Selline lihtne ning positiivsust täis komöödiake. Aga Ülle Kaljuste ajas meid Eveliniga seal nõnda naerma, et meil tõesti pisarad jooksid. See "Tsip-tsip-tsip"! Me seniajani tsiteerime seda üksteisele ja naeratus on kohe näol.
Viimasena tahaks mainida ära Marika Vaariku rolli Ene-Liis Semperi lavastuses "El Dorado: Klounide hävitusretk". Kuidas ta seal mängis ja juhtis kogu seda peadpööritavat ja sõgedat maailma. See "Tule, tule! Mis sa kardad! Tule, tule!" oli lihtsalt meelitav ja rõve üheaegselt. Seal taipasin, et praegu olengi tunnistajaks suure algustähega Näitleja mängule.
Ega nüüd polegi muud, kui tuleb jälle sammud teatrimaja poole seda ja loota, et täna on üks nendest õhtutest, mida ma eales ei unusta.
Andmed:
Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist: Koguja raamat 4, SE&JS, 2017, lk 240
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar