Nende kaante vahele on kokku kogutud ühe armastava papa kirjad oma teismelisele tütrele, kes on läinud ema ja väikevennaga Narva-Jõesuhu suve nautima. Papa Hansen on jäänud ise Tallinna, sest vaja on moosi keetmiseks kirsse puhastada, korteris korraldada põrandate värvimist, õhtuti kinos käia ja vahel ka mõni peatükk uue romaani tarbeks kirja panna. Ja kõike seda on ju palju lihtsam teha, kui pisipere on Narva-Jõesuu mändide all patseerimas ning rannas päikesevanne võtmas.
Kuid samas hoiab isa ka tütre tegemistel kenasti silma peal. Kõigi suvede (1935-1939) kirjad on täis erinevaid isalikke nõuandeid. Kuidas pidevalt ringi tuiskava väikevenna ja range emaga hakkama saada. Kui tihti võiks meres suplemas käia ja päikese käes vedeleda, et see tervisele kahju ei teeks. Mida võiks üks 16-aastane Riita lugeda, mida mitte. Papa Hansen saadab muuseas pidevalt tütrele postiga eesti- ja ingliskeelseid raamatuid lugemiseks (France, Dumas, Galsworthy, Dickens, Mann). Ning viimastel suvedel annab isa oma tütrele nõu juba romantilisemat tooni võtvate suhete osas kuurordis suvitavate noormeestega. Tütrest on nende suvedega sirgumas noor ja iseteadlik neiu.
Neid kirju lugedes tekkis endalgi soov sel suvel paariks nädalaks Narva-Jõesuhu puhkama sõita. Kohvrisse kaasa pakkida hulga häid raamatuid ja kõvasti päikesekreemi. Hommikul lesida rannas, päeval jalutada kohisevate mändide all ning õhtuti kirjutada paar postkaarti, mis viiksid endaga kaasa suvekuuma ja natuke kadunud aegade nostalgiat.
Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Kirjad tütrele, Varrak, 2008, lk 104
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar