Mõttemänge ajalooga olen ma alati nautinud. Olgu mänguplatsiks terve maailm või meie oma väike konnatiik. On ju uskumatult palju tumedaid laike ajaloos, millele tahaksime vastust saada, kuid kahjuks ajalooannaalid vaikivad ning jäävadki suure tõenäosusega igavesti vaikima.
Kuid sellistel puhkudel tulevadki meile appi natuke liiga elava fantaasia ja üldse natuke omamoodi kaaskodanikud, keda me haletsusest kirjanikeks kutsume. Nemad võtavad need ajaloo vastamata jäänud peatükid ette ning pakuvad välja ühe võimaliku hüpoteesi.
Näiteks pakkus Urmas Vadi välja (temale omaselt muidugi tragikoomilise) versiooni president Konstantin Pätsi elukäigust peale 1940. aasta juunipööret. Mida võis too vaimselt ja füüsiliselt laostund endine riigipea kaugel Kaasani psühhiaatriahaiglas mõelda ja tunda? Kes oleks võinud tema palatikaaslaseks sattuda? Kas ta lootis veel pääsemisele? Eesti vabanemisele? Või oli ta kõigele käega löönud ja ootas vaikselt oma surma?
Romaanis fantaseerib Vadi ka võimaliku päästeoperatsiooni üle, mida satub juhuslikult juhtima pritsumees Jüri. See liin on raamatus muidugi kõige nauditavam, sest seal saab nautida lõikude kaupa vadilikku huumorit ja pööraseid kannapöördeid. Sellest tegevusliinist võiks vabalt vändata uue kultusfilmi "Eestlaste uskumatud seiklused Moskvas". Mul pole ammu raamatut lugedes nõnda humoorikaid ja ajuvabasid stseene silme ees jooksma hakanud. Sarnaselt Endlas kümme aastat tagasi tehtud lavastusele, olid ka mul peaosades Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog.
Igatahes, kui olete valmis natuke enda ajaloo ja selle suurmeeste üle naerma, siis soovitan soojalt Vadi uusim romaan ette võtta. Ega vaimse tervise korrasolu pidigi kõige paremini näitama inimese või rahva suutlikus iseenda üle nalja teha. Vadiga paistab olevat selles valguses kõik kõige paremas korras.
Andmed:
Urmas Vadi, Ballettmeister, SA Kultuurileht, 2019, lk 200
Linke netiilmast:
Tauno Vahteri arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar