Sirje Helme - Eesti kunsti 100 aastat (2018)

Ma satun aastas ikka vähemalt korra või kaks Kumusse mõnda uut näitust külastama. Muidugi käin sel juhul pärast läbi ka püsinäituste saalid, et näha osasid vanu tuttavaid, kelle ees ma alati vähekeseks seisatan ning tahtmatult naeratan. Need Saaremaa värviküllased rannad ja merikapsad. Need kilavad silmad ja pooltühjad absindiklaasid. Olen alati end nendes saalides tundnud eriti koduselt.

Seejärel jalutan läbi ka nõukaperioodi saalid ja jõuan lähiminevikku välja, kuid 95% nähtust jääb kaugeks ning mõistetamatuks. Miks nüüd nõnda maaliti? Mida ta selle teosega öelda soovis? Kas nad katsetasid lihtsalt katsetamise pärast? Et erineda eelnevatest põlvkondadest? Tavaliselt lahkun õlakehitusega ning suundun parem Kadrioru pargi rohelusse jalutama.

Kuid usun, et järgmine kord mõistan neis saalides jalutades seal olevaid taieseid ja nende loojaid juba natukene paremini. Tänu kuulub siinkohal Sirje Helme raamatule "Eesti kunsti 100 aastat", mille raskuskese on just viimasel 50-60 aastal. See raamat annab eelpool mainitud küsimustele selged vastused ning aitab väga kenasti mõista viimase poolsajandi suundumusi ja otsinguid meie kunstis. Kahju ainult, et mulle ei sattunud see raamat näppu mõned kuud varem, enne näituse "Salatoimikud" külastamist. Kindlasti oleks mõnigi tol korral esile kerkinud küsimärk jäänud tekkimata. Kuid äkki ongi parem, kui need tekivad? Kui tekivad, siis ju järelikult puudutas!

Andmed:

Sirje Helme, Eesti kunsti 100 aastat: Modernismi kõrgajast kaasaegse kunstini, Post Factum, 2018, lk 208

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga KUKU raadios