Mikk Pärnitsa romaani "Must mägi" lugedes tuli mul esimese asjana meelde mõni nädal tagasi peetud vestlus oma vennanaisega. Jutuajamise teemaks oli just kinodesse jõudnud "Jokker". Olime mõlemad seda just näinud ja arutelus jäi mulle kõlama üks tema öeldud lause: "Meie raviasutustes on kümneid jokreid oma tähehetke ootamas" (ta on nimelt Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikate raames küllaga neisse kinnistesse asutustesse sattunud). See polnud just kõige julgustavam mõte, sest enne Paldiski maanteele jõudmist sõidavad nad sinuga igal hommikul samas trammis või trollis.
Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!
Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.
Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!
Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.
Andmed:
Mikk Pärnits, Must mägi, Tänapäev, 2019, lk 220
Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar