"Ajateenija tasuta kiri" on Sergo Selderi päevaraamat, mida ta pidas kaheksa kuu vältel Kosel, nüüdseks likvideeritud Tallinna Üksik-Päästekompaniis aega teenides. Päevikusse oma igapäevastest muljetest sissekandeid teha oli ajateenistuse alguskuudel Selderil aega täpselt kaks minutit, sest nõnda kaua võis seersandi käsust tulenevalt üks noorsõdur tualettpoti peal istuda. Kaks minutit paistis olevat piisavalt pikk aeg, et maapõhja kiruda kõik ülemad, šlangid, plokkijad ja üldse kogu süsteem. Kuid inimlaps on ikkagi üks kummaline olend, nimelt harjub ta kõigega ning kolme kuu möödudes ulub ta juba hundikarjaga koos.Selderi raamatut lugedes proovisin eelkõige jälgida, kuidas autori kõnepruuki järk-järgult tungib sisse sõjaväe žargoon. Oma ajateenistusest mäletan näidet, kuidas täiesti uus sõna/termin võib nädalaga terves kompaniis üldkasutavaks käibefraasiks saada. Nimelt tõid Tapal täiendavad sidekursuseid läbinud nooremseersandid endaga Kuperjaanovi Staabikompaniisse naastes kaasa väljendi "puine" (tähendas vaimse võimekuse puudulikkust või aeglust). Piisas ainult viiest seerust, et nädalaga muuta "puine" kogu kompanii lemmikfraasiks. Seda isegi ohvitseride seas! "Puise" võidukäik jätkus ka meie järgnevatel teenistuskuudel ning tipnes Kevadtormil 2011 aasta maikuus. "Puise" allakäik saabus sama kiiresti, kui oli alanud. Kui Kuperjaanovi pataljoni väravad juuni alguses meie siderühma selja taga viimast korda sulgusid oli ka "puise" tähelend lõppenud. Kaitseväkke astuvate ajateenijate keelekasutuse kardinaalne muutumine oleks kindlasti mõnele Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppivale magistrandile paras lõputöö teema.
Võrreldes Selderi päevaraamatut viimati loetud Rammo romaaniga "Vait olla ja edasi teenida", siis Selderi teos jääb tulejõult Rammo omale ikka kõvasti alla. Põhiliseks probleemiks on Selderi kaasvõitlejate ja ohvitserkonna väga pinnapealne kujutamine. Teosest jookseb küll läbi terve rida nimesid, kuid ühegi nime taga ei ole isikut. Tundub, et Rammo oligi rohkem omaette nokitseja ning mitte pimesi kaasajooksik. Päeviku põnevaima osa moodustab noorteaja ehk esimese kolme kuu kirjeldused (kohanemine võimuhierarhiaga, igapäevane õppetöö, esimesed metsalaagrid). Teose teine pool hakkab end aina enam kordama ning loob ka lugedes meeleolu "saaks see juba ükskord läbi" või "tiksume kuidagi lõpuni ära". Sarnaselt Rammo romaanile toob ajateenistuse viimased paar kuud kaasa moraali ja distsipliini katastroofilise languse. Käib alkoholi sissesmugeldamine väeossa, vastuhakkamine seerudele ning üldine "käega löömise" meeleolu ka ohvitseride seas. Ehk selle tõttu mõeldigi välja selline tore üritus nagu Kevadtorm? Sõduri suurimaks vaenlaseks on ju tegevusetus!
Andmed:
Sergo Selder, Ajateenija tasuta kiri, Eesti Päevaleht, 2009, lk 271
Linke netiilmast:
"Ajateenija tasuta kiri" ELLU-s
Kui etümoloogiasse kalduda, siis 2010/2011 tuli Kuperjanovis puine (originaalväljend puine kardaan) kasutusse siiski NAK-i juhtinud JvKo rühmaülema Riho Sibula suu läbi, kes sõimas nooremallohvitseri kursusel osalenuid puisteks kardaanideks.
VastaKustutaHuvitav, et meil Staabikompaniis sai see väljend üldkasutavaks just peale NAK-i siderühma naasmist Tapalt (muidugi olid nad enne läbinud Sibula kursuse Võrus ja sealt siis selle sõna omaks võtnud). Ehk oli "päästikuks" meie kompaniis lihtsalt mõne rohkem esiplaanil olnud nooremseersandi naasmine Tapalt. Aga "kardaan" oli küll selleks ajaks juba selleks ajaks väljendi lõpust ära kadunud. Etümoloogiliselt on tõesti huvitav, kuidas mõni sõna nii väikestes gruppides kasutusele tuleb/muutub/kaob.
VastaKustutaTäpsustan, et mõtlesin Argo Sibulat. :P
VastaKustuta