Joel Jans - Tondilatern (2019)

Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?

Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.

Joel Jans

Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.

Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.

Andmed:
Joel Jans, Tondilatern, Lummur, 2019, lk 262

Linke netiilmast:
Jüri Kallase Meie Maas