Mõni aeg tagasi sai seitsmendikega kirjanduse tunnis arutatud selle üle, mis tüüpi rahva hulka keegi meist kuulub. Õpilased said valida mere-, metsa- ja maarahva vahel. Ütlesin neile vihjena, et valige see paik, kus te end kõige kodusemalt ja mugavamalt tunnete. Tuli välja, et suurem osa klassist (kaasa arvatud mina) tunnevad end kõige kodusemalt just metsas.
Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.
Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.
Ära nüüd kohe väga ära kohku, sest üks poku tähendab tavaliselt ikka paarikümmet pokut. Nemad metsas juba üksi ringi ei uita. Järsku hakkab sinu ümber otsekui maa liikuma ning oledki ümbritsetud väikestest "mätastest", kes sind huviga silmitsevad.
Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.
Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.
Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.
Pokud kevadpäikest nautimas |
Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.
Andmed:
Edgar Valter, Pokuraamat, Ulvi Postkaart, 1994, lk 144
Linke netiilmast:
Ingrid Puki artikkel ajakirjas Pro Folkloristika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar