Eestlane satub metsa ikka palju tihedamini kui keskmine eurooplane. Küll meile meeldib vilet lüües matkata, küürakil sambla vahelt puravikke otsida või jälgida hommikul esimese pardipaari maandumist metsajärvele. Me lihtsalt ei oska teisiti olla! Kohe oleks nagu midagi puudu, kui pole mingi aeg metsa saanud.
Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.
Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.
Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.
Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.
Andmed:
Valdur Mikita, Mikita keeleaabits: Põliskeele omailma, Välgi Metsad, 2019, lk 168
Linke netiilmast:
Hedvig Hansoni intervjuu autoriga ajakirjas Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar