Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, millele on lisatud juurde kommentaarid. Kohe teevad tuju toredaks need väikesed numbrid mõne lõigu lõpus või sõna juures. Lappan alati kohe raamatu lõppu, et midagi tarka juurde lugeda.
Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.
Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.
Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.
Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.
Andmed:
Mihkel Mutt, Töö ja armastus: Tammsaaret tuulates, Fabian, 2019, lk 208
Linke netiilmast:
Raamatuesitlus Rahva Raamatus
Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRis
Jaanus Kulli ülevaade Õhtulehes
Juku-Kalle Raidi intervjuu autoriga ajalehes KesKus
Nooruses ma pidudel ja restodes ei käinud, kahju oli aega raisata ja muudkui lugesin. Mihkel Mutt ei meeldinud, aga miks, aru ei saanud. Nüüd mõistan, et mu intuitiivne mõtlemisvõime ei soovinud omaks võtta Muti läänelik-neomarksistlik-globalistlikku mentaliteeti ja tänaseks on selge, kuhu Mutt kuuluda soovib. vaevalt ta Tammsaaret tõlgendab nii nagu mina Tammsaarest aru saan. Üles kiidetud film ju ka nägi Andreses ainult sadisti, kes peksis naist, invaliidistas koera ja muudkui käis kohut. Selline kaasaegsele neotrotskislikule mentaliteedile omane kuju loodi rahvale ja kiideti Oscari vääriliseks. Eks see Oscar olegi ka üks juudaste menstaliteedi võimendamiseks ellu kutsutud maffiagrupp: https://www.facebook.com/groups/2231896487049802/
VastaKustuta