Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.
Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.
Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.
PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:
Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi.
Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)
Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.
Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.
PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:
Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi.
Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)
Andmed:
Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288
Linke netiilmast:
Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis
Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar