Esmapilgul ei tohiks luukered ja lasteraamatud kuidagi kokku sobida. Erandi võiks muidugi ju teha näiteks piraatidest rääkiva loo puhul. Huvitaval kombel meie lastekirjanikud nõnda ei arva, sest luukered on ikka ja jälle leidnud tee nende raamatutesse, kus pole piraatidest ja aardekirstudest juttugi (tuntumaks näiteks Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere").
Triinu Laane raamatus asub pensionile jäänud luukere Juhan elama Lõuna-Eestis asuvasse tallu, kus teda on ees ootamas taadu, memme ja nende lapselapsed. Juhan sulandub suurepäraselt uue paiga ja perega. Küll ta aitab külas ringi hiilivaid sulisid hirmutada, valvab lapselaste und ja isegi pealinnas toimuval kunstinäitusel käib Juhan ära. Kuid kõige olulisem on taadule Juhani olemasolu tema elu raskematel päevadel. Hea sõbra tugi aitab õnneks kõigega toime tulla.
Lisaks muhedatele tegelaskujudele, oluliste teemade käsitlemisele (surm osana meie eludest), toredatele illustratsioonidele ning mõnusale jutustuslaadile on Triinu Laanese raamatu üheks "rosinaks" ka võru keele kasutamine dialoogides. Teisiti ei oleks osanud taadut ja memmet rääkimas ette kujutadagi. Kõik mainitud osad moodustasid ikka väga tugeva terviku. Too om ütś väega vahva raamadukõnõ!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar