Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud.
Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.
Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.
Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.
Andmed:
Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160
Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar