Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.

Andmed:

Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel