Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs