Mehis Heinsaar - Võlurite juures (2021)

Kui sa pole varem kordagi sattunud Mehis Heinsaare kummaliselt maagilistele maastikele, siis värske valikkogu "Võlurite juures" pakub suurepärast võimalust seda "viga" parandada. Kõigile uutele ränduritele tahan omalt poolt siiski mõned õpetussõnad kaasa anda. Olen ise ju ligemale kaks kümnendit neil maastikel rännanud ning nii mõndagi näinud. 

Sulle võib esmapilgul näida, et oled sattunud tudengipõlvest tuttavasse unelevasse Tartusse või kevadiselt kaunite Lõuna-Eesti kuplite vahele. Kõik tundub ju nõnda argine ja tuttav, ehk kohati harjumuspärasest natuke vanamoodsam (möödunud sajandi esimene pool). Mis "erilisi" juhtnööre sellises koduses paigas ringi uitamine nüüd vajab?

Esiteks pead sa Heinsaare maastikel rännates olema valmis pidevaks muutumiseks/moondumiseks. Seda võivad teha nii alguses täiesti reaalsetena paistvad paigad kui seal kohatavad inimesed. Ära pane ehmatusest jooksu, kui õunaaias sulle vastu astunud poiss järsku linnuparveks muutub või metsast leitud vana kinga seest inimene välja hakkab kasvama. Vaata enda ümber ringi! Sina oled ainus, keda see (alguses) segadusse ajab, teiste jaoks ongi see SELLE maailma enesestmõistetav osa. Siin käivadki asjad nõnda! Ja ka sina harjud varsti sellega.

Samuti ole valmis, et kohtad selles maailmas midagi nõnda kaunist ja taevalikku, et sa jääd jäädavalt selle kütkeisse. Need võivad olla noore poisi taevakarva silmad või tärkava neiu hingemattev ilu. Ole ettevaatlik, sest paljud teised rändajad on jäänudki neid jäägitult taga igatsema, mis on nad omakorda tõuganud hukule, sest kõik muu tundub selle ebamaise ilu kõrval argine ja mõttetu. Ära arva, et sina neist tugevam oled!

Heinsaare maastike kutse on eriti meelitav neile, kes oma hinges sarnanevad natukenegi Nipernaadile. Põldude vahel looklevad teed ja aina eest põgenev silmapiir. Kuid ole ka siin ettevaatlik, sest paljud paigad on salakavalad. Iga trepp ei vii sind ülemisele korrusele ja mõne ukse taga võib sind hoopis sina ise oodata. Mõtle enne hoolega järele, kui ukselingi alla vajutad! Kas see, mida sa otsid, on tõesti kadunud?

Kui sa neid soovitusi järgid, siis ootab sind ees üks vaimustav rännak. Mina jään sind ühe Tartu Kalevi tänava vana puumaja kööki ootama. Teen rahulikult aknal suitsu ja vaatan rohelusse uppunud aeda. Tean, et ühel hetkel pööran selja, sina seisad uksel ja sinu silmades kiirgab RAHU.

Andmed:

Mehis Heinsaar, Võlurite juures: Jutte ja novelle 1997-2020, Paradiis, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERR-i kultuuriportaalis