Iga suve üheks oodatumaks sündmuseks meie peres on umbes nädalane rattaretk mööda Eestit. Alati püüame retke juurde ka mõne väljakutse või eesmärgi leida, mis avaldab suuremat või väiksemat mõju plaanitavale marsruudile. Näiteks eelmise suvi rattaretkel oli väljakutseks külastada võimalikult palju saari. Sel aastal võiks proovida, mitu korda jõuame nädala jooksul omadega põrgus ära käia.
Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda.
Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.
Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda.
Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.
Andmed:
Marju Kõivupuu, Eesti põrgute lood: põrgu pärimuses ja maastikul, Varrak, 2021, lk 214
Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes
Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar