Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!

Andmed:

Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180

Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:

Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes