Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur

Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.

Andmed:

Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios