Tiina Laanem - Öised hääled (2021)

Jutukogude puhul on minuga üldiselt nõnda, et kui pikemas perspektiivis jääb 2-3 lugu kogumikust "kummitama", siis on tegemist minu jaoks täitsa õnnestunud koguga. Üldiselt unustan lühipalade sisu suhteliselt kiiresti, sest mälusoppidesse talletumiseks peab neis olema midagi tõeliselt kriipivat, humoorikat või üllatavat, et sadade omasuguste seast esile kerkida. Vaatasin üle ka eelmise paari aasta jooksul loetud proosakogumike nimekirja ja nii mõnestki ei suutnud ühtki konkreetset lugu meelde tuletada, kuid õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Tiina Laanemi uuest jutukogust jääb mind kindlasti kummitama "Kuldkala". Põhjust ma ei oskagi täpselt öelda, lihtsalt selle väikese tüdruku tundemaailm ja teekond läks mulle nõnda korda. Ma ei tahtnud teha muud, kui talle öelda, et sa oledki kõige parem tüdruk maailmas ja su soovid lähevad kindlasti täide. 

Kaks potentsiaalset "kummitust" Laanemi kogumikust on minule veel "Estonian hikikomori" ja "Sale soomlane". Need lood võiksid oma katkiste sisemaailmadega tegelastega kõnetada nii praegust kui ka lähituleviku lugejat. Nendes oli midagi ajatut, aga samas ka midagi, mis tundub olevat meie ühiskonnale järgmistel aastatel aina rohkem iseloomulikum - üksikud hinged oma pimedate akendega kindlustes.

Eks praegu peabki andma kogumikule natuke hingamisruumi. Küll mõne aja pärast vaatab tagasi, mis hääled mind kummitama jäävad ja millised hääled hääbuvad öhe. Olen päris kindel, et täielik vaikus mind ees ei oota.

Andmed:

Tiina Laanem, Öised hääled: Jutukogu, Pegasus, 2021, lk 176