Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on üks viiest enam eestlaste mentaliteeti mõjutanud raamatust (ülejäänud neli on Läti Hendriku kroonika, piibel, Lutsu „Kevade“ ning Tammsaare „Tõde ja õigus“). Erinevates memuaarides ning mälestustes, mida mina olen aastate jooksul lugenud on just „Tasuja“ üks neist raamatuist, mille lugemist ja sealt saadud elamust inimesed alati esile toovad. Kas me alati endale tunnistada tahame, et meie rahva mõttemaailma alustalaks on üks ülemöödunud sajandil teismelise poisi poolt kirjutatud ning nüüd teismelistele kohustuslikuks kirjanduseks muudetud romantiline/sentimentaalne/padupatriootlik jutuke, on juba iseasi.
Minu isiklik esiviisik on küll Harju keskmisest erinev, kuid „Tasuja“ on selleski nimekirjas auväärsel viiendal kohal. Mäletan siiani esimest lugemiskorda ühel hilissuvisel päeval oma suvekodus. Pidime õhtuse bussiga pealinna tagasi vurama, kuid ma ei saanud suvele kriipsu alla tõmmata enne, kui ma hommikul alustatud raamatuga enne bussi peale astumist lõpetanud ei olnud. Vähesed raamatud on mind sellise õhinaga enda küljes kinni hoidnud. Küll ma pidin vahepeal kotte ja marjakorve pakkima, kuid igal vabal hetkel olin taas ninaga raamatus. Ma lootsin lõpuni, et Jaanuse ning teiste eestlaste ülestõusukatse ei jää ainult katseks ning ajalugu laseb end kordki kaotajate poolt ümber kirjutada.
Sama tunne tekkis mul nüüdki, Bornhöhe jutustust juba neljas või viies kord lugedes. Ehk jõuavad soomlased laevadega meie omadele appi? Ehk avab taevas oma vood ning lakkamatu vihm ei lase Ordu väesalgal Tallinna alla jõuda? Ehk võtavad eestlased Tallinna seekord kohe tormijooksuga ning ei jää linna päevadeks piirama? Kuid kahjuks ei olnud Bornhöhe vahepealsete aastate jooksul teosele uut lõppu kirjutanud ning ka seekord pidi Tasuja sulega kübar vihases lahingukeerises langema.
Tolle viimase suvepäeva lugemiskogemuse mõju minule oli uskumatult tugev ja kestab mingil tasandil siiani. „Tasujale“ järgnesid järgnevate kuude ja aastate jooksul küll Villud, Meelised, Urmased, Merikesed, Gabrielid, Aitad, Leilid, Vambolad, Maimud, Lembitud, Kaupod ehk lühidalt Läänemere isandad. See on kunagiste „kaotajate“ järeltulijate poolt kirjutatud/parandatud ajalugu, kus iga väiksemgi võit on kangelasmüüdi tasemele tõstetud ning iga kaotus on kangelaslikuks eneseohverduseks muudetud.
Ehk alles viimase paari aasta õpingud ülikoolis ja lugemiskogemused (Lukas, Hvostov ja Mäesalu) on hakanud seda põlvest põlve päritud padupatriootilist maailmapilti lõpuks normaalsele/neutraalsele tasandile tooma. Maailmapilt, kus ei eksisteeri ainult must ja valge, võitjad ja kaotajad, meie ja nemad. Ajalugu, kus on oma paik nii saksal kui matsil.
Andmed:
Eduard Bornhöhe, Tasuja, A. E. Brandti trükikoda, 1880, lk 147
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar