Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?

Andmed:

Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76