Poleks saanud olla paremaid päevi Loone Otsale esikoha toonud romaani "Armastus" lugemiseks, kui selle nädala lumerikkad päevad. Ehk külmapügalaid oleks võinud olla natuke rohkem, et oleks saanud end täielikult 1942. aasta jaanuarisse mõelda.
Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust.
Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust.
Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.
Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust.
Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.
Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.
Andmed:
Loone Ots, Armastus, Rahva Raamat, 2021, lk 272
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar