Mehis Heinsaar - Pingeväljade aednik (2018)

***

Põdrakanep on õitsend
ja kuldnokad laskunud roostikku,
suvi tõmbab end kerra - 

õhtud on jahedad juba.

Nüüd päevad ja kuudki
aasta-aastalt on lühemad üha,
kuid tahtmine olla veel noor,
olla terve ja tugev,
ei kuhugi kao.


KOJU

Vanad puud
on hingamas
ümber mu
üksilduse maja
kuhu kunagi
saabun,

kus saan
avama uksi ja sahtleid,
mille taga on varjul
tolmvaiksed mõtted
ja õnnelik väsimus - 
see ainus
ja tõeline.

Maja
läänepoolsest aknast
on kandumas tuppa
kaugete hüüpide ümin
ja pilliroo kahin,
kitsas keerdtrepp
nagisev tuule käes
aga suundub seal üles
veel ühele
korrusele,

kus hämaras,
luitund tapeediga toas
aknalaual on
rebasenahkadest torupill,
mille osav kuid
liiglustlik mängija
uppus kord
purjuspäi
jões

ja veel -
mingi imelik loom
silmad hiilgamas pimedas,
on seal istumas nurgas,
ma ei tea tema nime,
kuid kuulen küll
kuulen juba ta
hingamist.


***

Toomingad tiikide ümber
ja lõokesed avamaa kohal -
hele vihm, hele vihm
                    läbi kõige

ja tuul - aprillikuu tuul
                        üle kollase maa,
mille keskel tilluke maja,
kus kahel pool lauda
üks naine ja mees
istumas heledas valguses,
end suutmata
liigutada -

liigpalju õnne
üheainsama
päeva sees!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui sulle peaks meeldima Heinsaare novellid, siis otsi see luulekogu üles, sest need tekstid on lihtsalt tema novellide kehastus luulena.

PPS: Kes on Heinsaare hingelind? Äkki haigur? :)

Andmed:

Mehis Heinsaar, Pingeväljade aednik, Verb, 2018, lk 96

Linke netiilmast:

Aivar Kulli arvustus ERRis

Ann Viisilehe arvustus Värskes Rõhus

Lauri Sommeri arvustus Sirbis