09 veebruar 2022

Heli Kendra - Kärkä (2021)

Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri tüvitekst.

Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.

Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.


Andmed:
Heli Kendra, Kärkä, Rahva Raamat, 2021, lk 512

Linke netiilmast:
Mare Müürsepa arvustus Sirbis
Ülle Tamme tutvustus Sõnumitoojas
Helerin Väroneni tutvustus Raplamaa Sõnumites

4 kommentaari:

  1. Küsimus. Kas mõnikord satute ka kehva raamatu otsa või te lihtsalt ei kirjuta nendest?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pigem ei kirjuta. Kui ei vaimusta või ei tekita erilisi mõtteid, mida jagada, siis ei võta aega ka kirjutamiseks blogisse. Kuid tavaliselt teen ka eeltööd enne lugema asudes, kas raamat võiks mulle sobida/meeldida. Seetõttu eriti "kehvade" raamatute otsa ei satu. Pole nendeks lihtsalt aega. Häid raamatuid ju maailmas nõnda palju, millele oma aeg pühendada. :)

      Kustuta
  2. Mu ema kommentaar, kes parasjagu seda raamatut loeb: Kiius-Kuusalus ei kuulnudki väga seda keelt, sest seda rääkis ainult rannarahvas. Ta ise on pärit linnulennult 2 km kauguselt Salmistu rannast (mets oli vahel!) ja juba tema oli "mandrirahvas" :D ja mandrirahvas rääkis ikka kirjakeelt. Mälestused pärinevad siis alates viiekümnendatest.

    VastaKustuta
  3. Salmistu jääb ehk veidi piirialadele, Jõelähtmega.

    VastaKustuta