Margus Karu debüütromaan "Nullpunkt" oli mitmeski mõttes minu põlvkonna ehk laulva revolutsiooni laste kooliteed kokkuvõttev teos. Meie oma "Kevade", kui natuke familiaarseks muutuda. Seda olenemata sellest, kas sa käisid pealinna eliitkoolis või "mägede" magalakoolis. Nüüdseks on see generatsioon jõudnud nuusutada ja heal juhul ka lõpetada ülikooli ning künda oma esimesed vaod tööpõllul. Kätte on jõudmas aeg muutuda "noortest ja andekatest" "rikasteks ja edukateks".
Sellise elumuutuse lävel on ka Karu uue romaani "Täna on täna ja forever on forever" peategelane Tekla Tuul. Reklaamibüroos pakutakse talle kaasosalust, teletöö on muutmas teda järjekordseks Eestimaa "staarikeseks" ning elukaaslane Gea soovib leivapätsid küprokmajas asuvasse kappi kokku panna. Näib, et kõik vajalikud koostisosad järgneva eluetapi edukaks läbimiseks on kandikul Tekla ette asetatud.
Ent Tekla ei soovi sisimas ühtegi neist muutustest. Ta mõistab, et kõik need otsused oleksid tehtud selleks, et meeldida teistele. Emale, ülemustele ja tüdrukutele Club Privés. Tekla ei soovi "täie hooga oma noore ja eduka kelguga mööda Estonian dream'i kõige kõrgemat mäge alla kihutada". Tema tõeliseks sooviks on "leida õigustus mitte midagi teha". Lihtsalt olla, ilma ühiskonna poolt peale pandud ootuste ja kohustusteta. Miks peab tema olema uue "võitjate põlvkonna" kaanenägu? Nõnda otsustab aina enam depressiooni käes kannatav Tekla järjekordse "sünnipäevapeo" käigus ära manustada kõik kätte juhtunud meelemürgid. Ärgates leiab ta end haiglapalatist Uus-Meremaal ning selgub, et kohalik politsei süüdistab teda narkootikumide smugeldamise katses riiki. Nõnda saavadki alguse psühhedeelsed eneseotsingud maakera kuklapoolel, kus mõnedeks märksõnadeks on haldjakeel, svipsis Snegurotška, Tripi-Pipi, Bob Marley võluaed ja zombi-laamad.
Keelekasutus on üks tahkudest, millel võiks Karu uue teose juures pikemalt peatuda. Romaan oleks otsekui autori poolt esitatud võistlustöö konkursile "Kes suudab rohkem uusi ja huvitavaid väljendeid välja mõelda?". Raamat on tihedalt täis tõesti originaalseid ning kirjaniku arvates kindlasti ka "poppe ja noortepäraseid" keelendeid ("kell on alles imik"; "kleenu-peenu eskimo"; "pulli- või pupillipulk"; "Harry Potterina korjati mind mu kipskonkust välja ja viidi imedemaale ekskursioonile"; "tahaks ummisjalu hapukoorebasseini poole joosta ja peakat hüpata"). Lugemist alustades tunduvad sellised väljendid tõesti uudsete ja mängulistena, kuid teksti edenedes muutuvad kiiresti tüütavaks ning tarbetuks. Põhjuseks on keelendite kistud ja tehislik üldmulje, mis tuleneb kirjaniku esmasest soovist imponeerida lugejaid oma "omapärase ja kavala" mõttelennuga.
Minu isiklikuks lemmikuks oli kahtlemata väljend "...lehvitab meile nagu Anu Saagim, kes "Sigade revolutsioonis" malevasse jõudis". Samas tuleb tõdeda, et selline väljend kaotab vägagi kiiresti oma aktuaalsuse, huumori ja löövuse (vahest juba ongi kaotanud). "Homne lugeja" ei tea, kes on Anu Saagim ja miks ta oli karjuseks revolutsioonilistele sigadele. Samas ei tea paljud tänased lugejad, mis on kapsaraud ja miks rotid seda liigutada ei jõudnud. Isegi, kui neid vahest mitu oli.
Karu esikteos "Nullpunkt" oli tänu käsitletud temaatikatele (koolikiusamine, problemaatilised peresuhted, hirm tõrjutuse ees) tunduvalt ajatum teos ning on koha sisse võtnud ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Romaani "Täna on täna ja forever on forever" näol on tegemist selfie'ga, mida õhtu jooksul Facebook'i seinal ohtralt jagatakse ja laigitakse, aga paratamatult mattub see kiiresti uute postituste laviini alla ja vajub unustusse. Margus Karu uut romaan tuleb tõesti täna lugeda, sest homme on selle teose "parim enne" möödas.
Keelekasutus on üks tahkudest, millel võiks Karu uue teose juures pikemalt peatuda. Romaan oleks otsekui autori poolt esitatud võistlustöö konkursile "Kes suudab rohkem uusi ja huvitavaid väljendeid välja mõelda?". Raamat on tihedalt täis tõesti originaalseid ning kirjaniku arvates kindlasti ka "poppe ja noortepäraseid" keelendeid ("kell on alles imik"; "kleenu-peenu eskimo"; "pulli- või pupillipulk"; "Harry Potterina korjati mind mu kipskonkust välja ja viidi imedemaale ekskursioonile"; "tahaks ummisjalu hapukoorebasseini poole joosta ja peakat hüpata"). Lugemist alustades tunduvad sellised väljendid tõesti uudsete ja mängulistena, kuid teksti edenedes muutuvad kiiresti tüütavaks ning tarbetuks. Põhjuseks on keelendite kistud ja tehislik üldmulje, mis tuleneb kirjaniku esmasest soovist imponeerida lugejaid oma "omapärase ja kavala" mõttelennuga.
Minu isiklikuks lemmikuks oli kahtlemata väljend "...lehvitab meile nagu Anu Saagim, kes "Sigade revolutsioonis" malevasse jõudis". Samas tuleb tõdeda, et selline väljend kaotab vägagi kiiresti oma aktuaalsuse, huumori ja löövuse (vahest juba ongi kaotanud). "Homne lugeja" ei tea, kes on Anu Saagim ja miks ta oli karjuseks revolutsioonilistele sigadele. Samas ei tea paljud tänased lugejad, mis on kapsaraud ja miks rotid seda liigutada ei jõudnud. Isegi, kui neid vahest mitu oli.
Karu esikteos "Nullpunkt" oli tänu käsitletud temaatikatele (koolikiusamine, problemaatilised peresuhted, hirm tõrjutuse ees) tunduvalt ajatum teos ning on koha sisse võtnud ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Romaani "Täna on täna ja forever on forever" näol on tegemist selfie'ga, mida õhtu jooksul Facebook'i seinal ohtralt jagatakse ja laigitakse, aga paratamatult mattub see kiiresti uute postituste laviini alla ja vajub unustusse. Margus Karu uut romaan tuleb tõesti täna lugeda, sest homme on selle teose "parim enne" möödas.
PS: See arvustus ilmus algselt 28. augustil 2015 aastal Õpetajate Lehes.
Suured tänusõnad Mari Kleinile!
Andmed:
Margus Karu, Täna on täna ja forever on forever, Pegasus, 2015, lk 368
Linke netiilmast:
Mudlumi arvustus ERR-is
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar