"Ööülikooli" tähtsusest ja mõjust meie perekonnale kirjutasin juba lühidalt eelmine aasta raamatusarja "Ööülikooli raamatukogu" avateose puhul. Seal sai ära märgitud ka, et kõige suuremad lemmikud olid Fred Jüssi ja Evald Saagi loengud. Fred Jüssi "molutamise loengut" kuulasime vist ikka kümneid kordi unejutuks (see oli meil ka CD peale pandud) ning usun, et see loeng oli meil vennaga mingi hetk enam-vähem mõlemal peas.
Nüüd on härra Jüssi aastate jooksul raadioloengutel kõlanud mõtted ka kaante vahele talletatud. Neid loenguid lugedes leidsin end mõttelt, et Fred Jüssi on/peaks olema meie rahva ja riigi südametunnistuse hääl. See kaalukus, tasasus ja tähelepanelikkus, mis tema mõtetest kõlama jääb on midagi erakordset. Oleks meil lihtsalt rohkem tarku inimesi, kes mõistaks endast veel targemaid kuulata. Eriti tuleks kuulata neil, kes on seotud valikutega, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt meid ümbritsevat elukeskkonda ja loodust (ehk tegelikult me kõik võiks Jüssi raamatu läbi lugeda). Tagantjärele tarkusest on looduse puhul vähe kasu.
Minu jaoks oli "Olemise mõnu" kõige üllatavam ja põnevam lugemine tegelikult hoopis Jaan Tootseni pikk intervjuu Fred Jüssiga, mis hõlmas umbes kolmandikku raamatust. See avas minu jaoks kõvasti Jüssi tausta inimese ja mõtlejana (lapsepõlv, Eestimaa looduse avastamine, viimased aastad). Muidugi soovitan raamatu kõrvale ära vaadata mõned aastad tagasi tehtud Tootseni portreefilmi Jüssi kohta. Kui raamat on loetud ja film vaadatud, siis minna metsa, leida üks hea paik (sa tunned selle ära) ja natuke molutada. Nõnda tuled sa sealt parema inimesena tagasi. Ja nagu härra Jüssi korduvalt oma raamatus ütleb, et kui sa oled maailmas aidanud üht inimest, olgu see kasvõi sina ise, siis sa oled aidanud tervet inimkonda.
Andmed:
Fred Jüssi, Olemise mõnu, OÜ Aadam ja Pojad, 2022, lk 208
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar