Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

***

meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised. meie naised mitme väega. meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad. meie naabrid kadedad

meie loomad usinad. armastame sosinal

kusagil voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkund


***

mul on käimata kohtade igatsus

ja raske vandersellipaun õlal

unistan paigust, kuhu rööpad ei vii

tahan jõuda sinna

kus võiks kohtuda me varjud

ka siis, kui päikest ei ole

aga juba on möödanik

varjutanud sooned mu paberkehale

ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna

mille seintel mu nime veel pole


oli

kohtasin teda härmatise peegelduses
mul olid jäätunud tedretäpid ja udused silmad

sulatasin ja sulasin

oli oht kaduda. hõõguda. valguda

kellukate vahele sääskedele söögiks

oli oht, oli tunne

ja loojangu selgroo tuhmudes

vajus mälestus järve kohal

pelgalt kastepiisapilveks

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile igatahes meeldisid. Mina nende valikuga igati nõus. :) 


Andmed:
Aliis Aalmann, Verihaljas, SA Kultuurileht, 2021, lk 94

Linke netiilmast:

Mihhail Trunini arvustus Sirbis

Sten Sanga portreelugu Võrumaa Teatajas

Iiris Viirpalu arvustus Värskes Rõhus