08 juuli 2022

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

***

meie maad on üsna soised, meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadedad
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagil voolas siia me veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit' pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund


***

mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
varjutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole


oli

kohtasin teda härmatise peegelduses
mul olid jäätunud tedretäpid ja udused silmad
sulatasin ja sulasin
oli oht kaduda. hõõguda. valguda
kellukate vahele sääskedele söögiks
oli oht, oli tunne
ja loojangu selgroo tuhmudes
vajus mälestus järve kohal
pelgalt kastepiisapilveks


PS: 
Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile igatahes meeldisid. Mina nende valikuga igati nõus. :) 


Andmed:
Aliis Aalmann, Verihaljas, SA Kultuurileht, 2021, lk 94

Linke netiilmast:
Mihhail Trunini arvustus Sirbis
Sten Sanga portreelugu Võrumaa Teatajas
Iiris Viirpalu arvustus Värskes Rõhus 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar