Olles lugenud mõned kümned leheküljed Marje Ernitsi romaani "Tavaline surm", mõtlesin, et see on üks nendest koroonaromaanidest, mille jõudmine raamatulettidele tundus paratamatusena. Aga umbes kolmandiku peal taipasin, et tegelikult on tegemist hoopis kohanemisromaaniga ja ehk isegi mingi nurga alt noorsooromaaniga.
Tegevuse taustaks on tõesti koroonaepideemia oma kaasnähtudega (koondamised, haiglate ülekoormus, kiirtestid koolides), kuid tegelikult on tegemist ühe pere traagilise looga, kus mulle ootamatult tõusis keskmesse hoopis noorema põlvkonna (18-20-aastased õde-vend) pingutused ja eneseületused, et tulla läbi paksu ja vedela. Pereema kuju ja otsused enne ning pärast tragöödiat tekitasid samas väga suuri küsimusi. Ei meenu teist nõnda ebasümpaatset tegelast viimaste lugemiselamuste hulgast.
Eks "Tavaline surm" kokkuvõttes oligi üks suhteliselt sirgjooneline ja lihtsakoeline olmeromaan, mis üritab natuke sotsiaalset kriitikat teha, oma kaasaega peegeldada ja lugejale ehk ka äratundmisrõõmu pakkuda, sest tegelased peaks olema ju elust enesest. Sinu naabrid, töökaaslased, sugulased või ehk su enda pere. Sellistele raamatutele on alati lugejaid leidnud, kuid nende suurim probleem on selles, et nii nädala või kahe pärast ei mäleta konkreetsest raamatust suurt midagi ja lõpuks sulavad need kõik üheks lugemiselamuseks kokku.
Andmed:
Marje Ernits, Tavaline surm, Eesti Raamat, 2022, lk 144
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar