Lumehelves, väike, valge,
lendleb, liugleb maha.
Lumehelves lumehange
laskub maja taha.
Helves helbe järel langeb.
Oh, mis imevägi –
pisikesest lumehangest
kasvab kelgumägi.
Lusti täis on lapse palged,
kostab kilkeid, kuuled!
Lumehelves, väike, valge,
maandub naerusuule.
MAJAVALVUR
Valges kuues lumemees
seisab meie maja ees.
Uljalt ukse ees peab vahti,
uks võib olla vabalt lahti.
Ema kiidab lumemeest,
kes on meile koera eest,
ütleb, koera me ei vaja,
lumemees ju valvad maja.
Seda küll ei tea ma veel,
mida teeme kevadel,
kui me tore lumemees
ära voolab sulavees.
Pole igavene tema,
küllap aru saab sest ema
ja peab tunnistama tõtt ta:
tuleb ikka koer meil võtta!
PIPARKOOGIPIDU
Piparkoogilõhn on õhus
juba terve pika õhtu.
Paras ports on kooke kõhus,
aga veelgi mahub kõhtu.
Piparkooke kogu aja
sööme usinasti, sest
muidu varsti meie maja
pungil piparkookidest.
Piparkoogine on kodu,
lapsedki veel takkaotsa.
Meil on piparkoogipidu,
piparkoogid ei saa otsa.
PS: Eva Hammeri lasteraamat "Vigurivändad" on suurepärane kompott lustakatest luuletustest (lähenevate jõulude tõttu mõned ka näidetena välja toodud) ja lõbusatest juttudest, kus väikesed vigurivändad lasevad oma kujutlusvõimel vabalt lennata läbi terve aasta. Põngerjate tegemised toovad nende vanematele kaasa ehk natuke halle juukseid, kuid selle kaalub kamaluga üles laste rõõm, mida maailma avastamine neile pakub. Natuke meenutas Eva Hammeri ja Hillar Metsa koostöö mulle Ott Arderi ja Priit Pärna "Valget raamatut", mis oli minu lapsepõlve üks armsamaid teoseid. Midagi lapsepõlve helgusest on mõlemad raamatud suutnud endasse tallele panna.
Andmed:
Eva Hammer, Vigurivändad, Varrak, 2022, lk 96
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar