Lugedes meie teatriloo suurkuju ja ühe kuulsama Hamleti osatäitja Ants Eskola mälestusi hakkab raamatu pealkiri "Näitleja on ajastu lõhikroonika" väga kiiresti lisavarjundeid koguma. Mälestused on kirja pandud suures osas 1960.-70. aastatel ning kannavad osade peatükkide puhul väga selget ajastu pitserit. Asi pole selles, et Eskola kiidaks isakest Stalinit taevani või ülistaks Nõukogude võimu ja selle "rikastavat" mõju meie teatritele. Pitser on vajutatud sellega, mis Eskola on neil lehekülgedel ütlemata jätnud.
Muidugi puudutavad need peaasjalikult sõja- ja Siberi-aastaid. Üks hetk pole Eskola enam lihtsalt Estonia lava rambivalguses, vaid kaugel Uuralite taga oma elunatukese eest võitlemas. Kuidas või miks ta sinna sattus, see jääb välja ütlemata. Lihtsalt Karm (!) saatuse vingerpuss, mis katkestas aastateks ta näitlejakarjääri ja lõhkus perekonna.
Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...
Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.
Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...
Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.
Andmed:
Ants Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika: Mälestused, Eesti Raamat, 1986, lk 288
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar