Maniakkide Tänav - Muinaskuningas Online #1: Manatar (2024)

Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava kõige uuem romaan on olnud senise suve lugemiselamus #1. Eks peamiseks põhjuseks on minu enda suur huvi avatud maailma tüüpi video- ja lauamängude vastu (open world games), kus sul on küll mingi üldine lugu ja eesmärk, aga tegelikult võid sammud seada kuhu tahad ja kujundada ise oma tegelase lugu. Kui tahan, siis otsin kadunud aaret süngest metsast. Äkki astun hoopis mõne üliku teenistusse. Või karjatan vaikselt lambaid ja kogun rikkust kaupmehena.

Nüüd on nende mängude kõrvale tekkinud selliseid maailmu ja nendes mängimise kogemust edasi andev kirjandusžanr - mängurikirjandus (LitRPG ehk Literary Role Playing Game), millest pikemalt kirjutab Maniakkide Tänav ka oma romaani järelsõnas. Ise on ta selgelt ka meie kirjandusmaastikul selle uue kirjandusžanri pioneeriks ja tutvustajaks (noorteraamat "Viivuranna Online" ning jutt kogumikus "Libakass"). 

Romaan ise on lugu perekonnast (ema ja poeg), kes üritab reaalses maailmas tekkinud raskest olukorrast (ema haigus ja üüratud ravikulud) leida väljapääsu teenides raha arvutimängu "Muinaskuningas Online" (muinasjutuline viikingiaegne maailm) mängides ja striimides. Eks siin peitubki mängurikirjanduse tähtis tasakaalupunkt - lugejale peab korda minema nii mängur kui mäng. Maniakkide Tänava romaanis on see tasakaal enam-vähem paigas, kuigi lugedes tundsin tihti samastumist Katiga, kes soovis oma reaalsusest põgeneda, VR-komplekti pähe panna ja muinasjutulist maailma avastama minna. Korda läks ka Kati ja ta poja tegemised reaalses maailmas, kuid tõmme virtuaalmaailma poole oli väga selge (eks põhjuseks oli ka Kati mängitav tegelaskuju, kes väga sümpatiseeris). Ütleme, et mängu arendajad olid teinud väga head tööd.

Veel tahan ära mainida, et mängurikirjandus ei sobi kindlasti kõigile lugejatele, sest tekstis on väga palju sellele žanrile omast tegelaskuju tasemete, oskuste, statistika ja missioonide kirjeldamist (eriti romaani alguses, kui Kati tegelane uusi tasemeid järjest saavutab). Usun, et see võib osadele lugejatele tüütuks muutuda või lausa minema hirmutada. Eks lähiaastad näitavad, kas Maniakkide Tänava jääb selles kirjandusžanris üksiküritajaks või kerkib kõrvale ka teisi. Mina jään igatahes Kati ehk Kassiraiba uut striimi ootama. Kole kangesti tahaks teada saada, mis saladusi ja võimalusi kuningliku meremao hõbekroon ikkagi peidab.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas Online #1: Manatar, Lummur, 2024, lk 288

Linke netiilmast:

Artur Räpi arvustus Reaktoris

Agur Tänav mängurikirjandusest Reaktoris

Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Meelis Friedenthal - Punkti ümber (2023)

Vast kõik lugemisega rohkem sina peal olijad on kogenud seda, et vahel jääb mõni raamat sind kuudeks või aastateks kummitama. Vahel on see ainult mõni kindel stseen raamatust, teine kord jällegi kogu lugu tervikuna. Üks hetk saad aru, et sa lihtsalt ei lugenud üht teksti ja lugu, vaid sa olidki päriselt sellel hetkel ühes teises aegruumis nende tegelastega. Sa mäletad värve, lõhnu, valgust, lausekatkeid. See oli midagi enamat kui lihtsalt hea lugemiselamus. See on reaalselt töötav ajamasin.

Viimasest aastast on minule nõnda mõjunud André Gide'i "Valerahategijad" ning Meelis Friedenthali "Punkti ümber". Friedenthali romaani lugesin juba poole aasta eest, aga ei osanud sel hetkel kuidagi oma mõtteid selle kohta kirja panna. Tegelikult ei oska ka praegu. Ma lihtsalt tean, et see tunne, mille "Punkti ümber" lugemine minus tol korral tekitas, ongi see, mida ma raamatutest otsin. 

"Punkti ümber" ei ole kindlasti täiuslik romaan (mulle ei sobi kuidagi see, kuidas Friedenthal oma teoseid lõpetab) või isegi ta parim/terviklikum tekst (selleks on minu arvates jätkuvalt "Mesilased", mille olen lugenud läbi 3-4 korda). Hindan väga kõrgelt tema oskus tuua lugejani üks kadunud maailm (sel korral esimese maailmasõja eelne Odessa ja järgne Euroopa - aeg, millal sind peeti kultuurseks inimeseks ning "seltskonna" vääriliseks, kui oskasid rääkida vähemalt nelja keelt) ning sellesse sisse põimida unenäolist (sarnaselt "Mesilastele") ja kergelt ulmelist elementi (sel perioodil kogub Euroopas jõuliselt populaarsust spiritism).

Kõike seda vana ja seni nii kindlana tundunud maailma kokkuvarisemist ja uue otsinguid näitab autor läbi ühe noore mehe silmade (kaudseks prototüübiks eesti päritolu Friedrich Jürgenson, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega), kes üritab selles maailmas leida seda üht kindlat punkti, millele oma ekslev pilk kinnitada, et see keerlev virvarr tema ümber korrakski peatuks. 

Ma usun, et oleks parem, kui "Punkti ümber" ei oleks sinu esmakohtumine Friedenthaliga. Lihtne on see võtta ekslikult kätte ajaloolisest isikust rääkiva romaanina ja pettuda. Lugeja peab olema valmis selleks, et autor juhatab su maailma, kus kõik ei ole teaduslikult seletav ja tõestatav. Selles maailmas ei ole alati selgeid piirjooni meie ja teispoolsuse, ärkveloleku ja unenägude vahel. Vahel on su kogetu lihtsalt sõnulseletamatu.

Andmed: 

Meelis Friedenthal, Punkti ümber, Varrak, 2023, lk 312

Linke netiilmast:
Vestlus autoriga raamatuesitluselt Tartus

Johannes Saare arvustus Sirbis

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

Autor saates "Loetud ja kirjutatud"

Libakass (2024)

Kui "Libakass" sai loetud ning asusin sellele raamaturiiulis kohta otsima, siis jäi kohe silma erinevatele teemadele pühendatud kodumaiste ulmekogumike hulk, mis viimase kümnendi jooksul on ilmunud. Nõiad, elavad surnud, alternatiivsed ajaloosündmused, Kreutzwaldist inspireeritud lood, lootus - kõik need, ja nüüd ka kassid, on saanud omale eraldiseisva ulmejuttude kogumiku (lisaks "Täheaja" erinumbrid kliimamuutustest ja Veenusest). 

Tundub, et eesti ulme fännil oleks patt lugemisvara üle nuriseda (eriti lühiproosa vallas). Igaühele peaks sobima midagi hamba alla. Ning lisaks teemakogumikele ilmub meil ka autorikogumikke täitsa kenas tempos (hiljuti näiteks Kalmstenilt ja Weinbergilt). Kuid kas ulmekiisude kogumik tõuseb eelmainitute seast millegi erilisega esile (peale oma temaatika)? Kas ka koerasõbral on põhjust seda kätte võtta?

Esimesele küsimusele tuleb eitavalt vastata. Kui võrrelda eelmainitud teemakogumikega, siis kattuvad autorite nimed suures osas ning ükski kirjanik ei üllata otseselt millegi uuega. Harglalt kergelt erootiline ja kõhe lugu külaelust Lõuna-Eestis. Maniakkide Tänavalt talle viimastes raamatutes juba omaseks saanud arvutimängu laadis seiklusulme. Jansilt talle omaselt musta huumoriga pikitud tekst, kus väga kiiresti kisub mõnusalt sõgedaks. Teiste autorite tekstidest oli ehk meeldejäävaim lugemiskogemus Meelis Krafti humoorikas "Lähetus".

Aga vastus teisele küsimusele? Jah, koeraomanikust ulmefännil on põhjust "Libakass" kätte võtta. Kiisud jooksevad lugudes küll ringi (mõnes on kesksemal kohal, teises pigem lihtsalt taustal), kuid kokkuvõttes on tegemist siiski klassikalise ulmekogumikuga, kus omale leiab lugemist nii sci-fi kui ka fantaasiakirjanduse austaja. Kassisõpradele ja loomakaitsjatele ütlen lõpetuseks väikese vihjena, et muretsemiseks pole põhjust. Kuigi mitmed kassid on kogumikus suuremas või väiksemas (surma)ohus, siis nende lugude kirja panemisel ükski miisu ei jäänud ilma ühestki oma üheksast elust.

Andmed:

Jana Raidma & Joel Jans (koostajad), Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu, Lummur, 2024, lk 324

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Tartu Kirjanduse Majas

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris