Nõnda väärivadki hiljuti raamatukaante vahele jõudnud Arne Miku vestlused Tiiu Randviiruga hulgaliselt kiidusõnu. Raamat annab meile võimaluse kaasa elada priimabaleriiniks saamisele ja tipus püsimisele – sellele ränkraskele teekonnale. Proovisaalides veedetud lugematud tunnid, tantsuelementide lõputuna näiv kordamine täiuslikkuse ja esitantsija positsiooni saavutamiseks. Ja samas tead kogu aeg, et peagi saabub hetk, mil pead järgmise luige ees taanduma. Ring saab lõpuks paratamatult täis.
Kõige selle taustal on nõukogude ajastu võimalused ja võimatused. Kindlasti andis oma alal tippu jõudmine mõningaid vabadusi (näiteks võimaluse reisida Soome või mõnda "vennasvabariiki"), kuid oma võimete tegelik realiseerimine jäi selle põlvkonna loomeinimestel alati poolikuks. Kuskil kõmisevates koridorides tõmbas keegi ikka viimasel hetkel uuenduslikele mõtetele piduri peale või nõudis "sobimatu" kärpimist. Kirjanik võis oma käsikirja sahtlisse jätta ja kunstnik maalitud taiese ateljeesse paremaid päevi ootama, kuid tantsijatel sellist võimalust ei olnud. Särada sai siin ja praegu, seda Tiiu Randviir ka tegi. Meie saame sellest aimu ainult vanade fotode ja kehva kvaliteediga salvestuste näol. Õnneks annavad need dialoogid Arne Mikuga nüüd võimaluse natukenegi sellest särast osa saada.
Andmed:
