ELO TUGLAS
I
Mina olen Elo Tuglas,
räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid
elanuna pikki aastaid
mehega, kes A ja O.
Iga kuulsa mehe kõrval
olema peab õige daam -
minul oma kohast elus
selline on arusaam.
Noores põlves õnnemängus
kümnesse ma tabasin,
mehe, keda tahtsid kõikk,
mina ära krabasin.
II
Kodus lasid dotatsioonid
Kodus lasid dotatsioonid
elada meil rokokoos,
päevad läbi istusime
Werneris või Ko-Ko-Ko's.
Ülejäänud kõrtsis peetti
prassimist või joomingut,
minu mehe lauas aga
toimetati Loomingut.
Kogu kuulsam kunstirahvas
minu vastas istund on,
Tartu vaimuga mu rada
iga päev nii ristund on.
III
Ajalehed on me kohta
kõmujutte jahtinud,
tänavail on inimesed
meile järgi vahtinud.
Ihusilmaga ju näha,
heldeke, kas pole au,
jalutamas kui seal nõnda
Tuglas ise ja ta frau!
Seda kohta küll ei vääri
keegi minu asemel -
naiste keskel kes ma olen
same kõrgel tasemel.
IV
Kodutunne esmajoones
sõlttunud on minu suuttest
raskemadki ajad õide
lüüa hoolitsevast puuttest.
Kui ei lase elu seada
kutsumuseks lastesoettust,
seisan mina mehe kõrval,
kui ta vajama peaks toettust.
Katsugu las ohustada
keegi mind või minu meest!
Tuklaga me kahekesi
väljas kahekümne eest!
ING
I
ING
I
Mina olen hoorast muusa,
olen õeke, ema ning
sajal kujul Visnapuule
ilmun veel - ma olen Ing.
Visna, minu alttarile
toonud oma luuleanni,
minust endale sai naise,
naise nagu mängukanni:
neitsi, saattan, tantsijanna -
mida kõikke ühes Ingis!
Sinivõlv kui kodukotus,
viibisime aastaringis.
II
Armas Visna, eal ei kordu
enam sügis tollane,
mil kõikk maa ja ilm näis meile
kullane ja kollane!
Mil kaks südant kuldsen kõnen
kõndisid kesk kadumist -
enam pole alles jäänud
isegi neid radu vist.
Sellest ajast, mis nüüd tundub
tagantjärgi silmapete,
sellest ajast alles jäänud
pole muud kui mällu sete.
III
Sinu seltsis ühel talvel
hullatud sai hangedes,
kuhu sinu kiskusin
sulle kaela langedes.
Mäletan, et mäest me alla
lasime seal pika liu,
aga juba kevad tuli -
seekord teisiti: tiu-tiu.
Kuskil taevastes käis raks ja
talve võimus oli kutu!
Päevad läbi pajupille
puhusime: tutu-lutu!
IV
Suve umbsel hakul aga
tulid võõrad peresse,
torkkasid mul püssitäägid
kahest küljest keresse.
Hanguda ei olnud jõudnud
haavust vooland veri veel,
kui mu laubal üheks said
Linnutee ja periheel.
Laskuv öö mind seiras kuuga -
kummuli ja kumavaga.
Sina läksid mere taha,
jättes enne jumalaga.
KÄTHE
I
Mina olen parim kõigist,
Eesti esimene leedi -
minu mees on Anton Hansen,
mitte mingi saunaeedi.
Jätke meelde, mina olen
Tema Kõrgeausus Käthe,
päikkenegi tuhmiks muuttub,
kui ma ilmun, kas te näete? -
Nõnda inimeste keskel
tahan mina siratseda,
mitte kodus pliidi ääres
kuhtuda ja kiratseda.
II
Anduda ju võiks veel enam
lõbule ja pahele,
aga Anton liiga vähe
teenib meile kahele.
Olgu raha palju tahes -
maha kõikk ma laristaks!
Minu mees ei ole kade,
tema mind ei karistaks,
tema üldse mind ei keelaks,
hoides kinni igast kroonist -
sest et Anton harva välja
tuleb oma dimensioonist.
III
Mehele, kel osaks saanud
muusade poolt valitus,
pakkus tulutoovat otsa
Propagandatalitus.
Aga tema, mõelge ise,
tegi ennast rumalaks -
keeldus kallist presidentti
ülistamast jumalaks.
Oleks meil nüüd nagu Mälgul
omaette lossike,
kui mu abikaasa olnud
poleks siukke tossike!
IV
Praegugi, näe, laua taga
Praegugi, näe, laua taga
istub ta ja nõuab rahu -
kuidas manduda saab nõnda,
minu pähe küll ei mahu.
Kas siis õige suurvaim ainult
imeb tindist välja ridu?
Õige suurvaim kohvikutes
kolaks ringi, paneks pidu!
Ütle, kallis, mis sa mõtled,
otsmikul kui vari nii?
Kas ehk tahaksid mind lasta
maha nagu Karini?
PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.
Andmed:
Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128
Linke netiilmast:
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar