Mart Laar arutleb oma diloogias "Sügissõda" küsimuse üle "Mis oleks saanud, kui 1939. aastal poleks EW Stalini ultimaatumile jaatavalt vastanud?". Täpselt sama stsenaariumi mängis Eero Lattu läbi paar aastat tagasi ilmunud teoses "Kaitstud Eesti". Kui Lattu tegi seda ulmeromaani vormis, siis Laar on valinud žanriks fiktiivse dokumentalistika (Mart Juure määratlus). Ühe tundmatu sõduri mälestusted, mille juurde on lisatud hulgaliselt ajaloolisi või natuke töödeldud dokumente.
Laari hüpoteesi ja mõttemängu aluseks on Pätsi autokraatia asendumine 1938. aastal parlamentaarse korraga (võimule saab Otto Tiefi valitsus). Läbirääkimised Moskvas ja sõjaväebaaside üle otsustamine pole enam väikese kildkonna pärusmaa, vaid laiem poliitiline küsimus. Eestlaste eitavale vastusele järgneb Nõukogude Liidu agressioon, mis on täpne koopia Talvesõjast. Mannerheimi liin vs. Laidoneri liin, Lemetti kott vs. Sirgala kott, Punaarmee käpardlikkus, Nõukogude Liidu väljaheitmine Rahvasteliidust ning muidugi mõiste Molotovi kokteil käibesse toomine. Samuti on paralleele 1944. aasta kaitselahingutega pealetungiva Punaarmee vastu ("vallutamatud" Sinimäed).
Kahtlemata on teose suurimaks puuduseks autori suutmatus valida jutustajaperspektiivi. Sügissõja Lõunarindel kaasa teinud tundmatu sõduri mälestused ei tule näiteks üldse esile. "Autori" enda meenutusi ja juhtumusi sõjateelt on kahe köite peale ainult ehk kümme lehekülge. Samuti ei teki tunnet, et raamatu esmatrükk oleks pärit 1940. aasta suvest või kolmas trükk 1954. aastast. Selgelt kumab teosest läbi praeguse aja tagantjärele tarkus ja meie ajaloo üldtõed. Kust oleks "autor" pidanud võtma need küllaltki salajased dokumendid ning osaliste detailsed mälestused vajalike üldistuste tegemiseks? Raamatus mainitakse ju mitu korda, et rahvas ei teadnud näiteks rahuläbirääkimistest suurt midagi. Arvestades Sügissõja tagajärgi kahtlen ma üldse, et paar kuud pärast sõda oleks selline teos võinud ilmavalgust näha.
Veaks oli samuti saatesõna lisamine, kus Laar räägib midagi müstiliselt tema lauale ilmunud ja sealt kadunud käsikirjast, millel olid kahjuks osad väga tähtsad leheküljed puudu. Fiktiivne maailm oleks palju paremini tööle hakanud, kui Laar oleks tutvustanud end "uue trüki" toimetajana või saatesõna autorina. Praegune saatesõna jätab pigem mulje, et kirjastaja või autor muretses osade lugejate pärast, kes äkki võtavadki raamatu sündmusi tõe pähe.
Kokkuvõtvalt võib "Sügissõja" diloogiat pidada lihtsalt põneva hüpoteesi laisapoolseks analüüsiks. Ma usun, et raamatus toodud sündmused oleks võinud soodsate asjaolude kokkulangemisel juhtuda. Minu jaoks oli ka probleemiks liigne Soome kaasuse kopeerimine ja originaalsuse puudumine, kuigi põhjanaabrite saatus on ju tõesti kõige parem paralleel. Ühtlasi oleks võinud teos sisaldada korralikule sõjakäsitlusele omaselt ka kaarte lahingutest/rinnetest ning tabeleid mõlema poole sõjakahjudest/langenutest. Samas on vahel ikka tore lasta soovmõtlemisel lennata ning vahelduseks surnuid poliitikuid ja nende otsuseid kiruda.
Andmed:
Mart Laar, Sügissõda 1939 I osa: Punane torm tõuseb, Read, 2014, lk 224
Mart Laar, Sügissõda 1939 II osa: Käsi mõõgaga, Read, 2016, lk 197
Linke netiilmast:
Kristjan Sanderi intervjuu autoriga Algernonis
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar