30 detsember 2018

Marianne Harju - Talvehullus (2010)

Istun köögis, loen raamatu viimast peatükki ning naudin oma pühapäevahommikust chai'd. Kuigi kalender näitab aasta viimaseid päevi, siis talvest pole väljas märkigi. Ainult suur ja kõikemattev udu on vallutanud meie pealinna tänavad.

Elukaaslane tuleb vaikselt trepist alla, jääb keset kööki seisma ja vaatab mind natuke aega unisel pilgul.
"Mis ajast sa siin juba istud?" küsib ta haigutust maha surudes.
"Viiest," vastan automaatselt, "vaatasin korvpalli ja lugesin."
"Tõesti nii põnev raamat või? Pidi ju mingi pubekate armuvalus soigumine olema?"
"Tegelikult üle ootuste talutav tekst!" vastan ja keeran raamatu viimase lehekülje ette.

***

See köögis poolautomaatselt pillatud lause võtab tegelikult suurepäraselt kokku Marianne Harju noorteromaani "Talvehullus". Noorteromaanide probleemiks on ju alatihti kõigi maailma hädade ja valude toppimine 200 leheküljele (alates koolikiusamisest kuni titeootele jäämiseni). Õnneks on "Talvehulluse" autor suutnud sellist üle vindi keeramist vältida. Noored peavad omad peod ja armuvad oma armumised. Mõni süda küll murdub, kuid kõik jääb mõistlikkuse piiridesse. Isegi noorte vanemad on selles raamatus äraütlemata arusaajad inimesed. Ei ole ühtegi hüsteeritsevat ema või kõva käega isa. Kõik saavad aru, et hommik on õhtust targem ning üks kooli nurga taga tehtud suits ei riku veel noore inimese kogu järgnevat elu. Nõnda võib suureks saamine isegi talutav olla! ;)


Andmed:
Marianne Harju, Talvehullus, Tänapäev, 2010, lk 164

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar