Jaan Kaplinski teos "Isale" on suurepärane näide ühest hääbuvast kunstivormist - kirja kirjutamisest. Milleks haarata sulepead, kui palju lihtsam ja kiirem on telefoniekraanil säravaid tähekesi toksida ning oma mõte teise inimese poole sekundi murdosaga teele saata. Mõte, mis üldjuhul koosneb kolmest kuni viiest grammatiliselt ja süntaktiliselt valesti seatud sõnast. Samas eks sisu olegi ju olulisem vormist, seda eriti tänapäeva kiires maailmas. Aega oma mõtteid rahus ja vaikuses lõpuni selgeks mõelda polegi enam nii lihtne. See vajab otsustavust öelda lahti igapäevaselt meid kütkeis hoidvatest kohustustest. Võtta aeg maha, istuda rattasadulasse ning sõita ära maale või metsa. Mida kauemaks, seda parem nii sulle, kuid kokkuvõtvalt ka teistele.
Kaplinski otsustaski ühe endale ammu antud lubaduse teoks teha ja kirjutada valmis kirja oma isale. Kiri, millele ei ole enam mõtet peale kirjutada aadressi ega kleepida marki. Kiri, mille aadressiks oleks nagunii olnud "Jerzy Kaplinski, nõudmiseni, Siber, NSVL". Tegemist on kindlasti Kaplinski jaoks teraapilise raamatuga, kus ta saab aastakümneid enda sees olnud mõtted ja küsimused paberile panna. Küsimused, mida ta oleks tahtnud küsida oma isalt, emalt või näiteks Poola soost vanavanaisalt. Kas või seda, kui hea perekonnatuttav oli Vladimir Iljitš Uljanov?
Tegemist on ausa ja nukra raamatuga, mille hingesugulasteks on kindlasti mõned Tõnu Õnnepalu teosed ("Harjutused", "Flandria päevik", "Mandala"). Mõlemad kirjanikud suudavad iseenda ja oma suguvõsa loo asetada laiemasse aja- ja kultuuriloolisse konteksti. Kui Õnnepalu on natuke tolmuse lääneeuroopaliku elutunnetusega loojanatuur, siis Kaplinski esindab omakorda idamaade mõttelaadi. Mõlema mehe passis peaks "Eesti Vabariigi kodaniku" asemel seisma "Maailmakodanik".
Raamatus lahti rulluva perekonnaloo taustale on asetatud USA invasioon 2003 aastal Şaddām Ḩusayni juhitud Iraaki. Iraagi sõja puhkemisest tõukuvalt on raamatu lõpuosas mitmeid mõtisklusi kogu planeedi tuleviku suhtes. Kahjuks on kõik need mõtted vägagi tumedates toonides ning Kaplinski ei näe tarbimisühiskonnal muud tulevikku, kui sõna otseses mõttes lämbumist hapnikupuuduse kätte. Kõigi Kaplinski mõtteavaldustega antud teoses ma küll ei nõustuks, kuid raiskamisühiskonnale ei näe ka mina hea tahtmise juures helgemat tulevikku paistvat.
 |
| Heinz Valgu šarž Jaan Kaplinskist |
Raamatus lahti rulluva perekonnaloo taustale on asetatud USA invasioon 2003 aastal Şaddām Ḩusayni juhitud Iraaki. Iraagi sõja puhkemisest tõukuvalt on raamatu lõpuosas mitmeid mõtisklusi kogu planeedi tuleviku suhtes. Kahjuks on kõik need mõtted vägagi tumedates toonides ning Kaplinski ei näe tarbimisühiskonnal muud tulevikku, kui sõna otseses mõttes lämbumist hapnikupuuduse kätte. Kõigi Kaplinski mõtteavaldustega antud teoses ma küll ei nõustuks, kuid raiskamisühiskonnale ei näe ka mina hea tahtmise juures helgemat tulevikku paistvat.
Kindlasti soovitan lugeda "Isale" koheselt pärast Kaplinski romaani "Seesama jõgi" lugemist. Paljud romaanis kajastamist leidnud motiivid on põhjalikumalt ja laiemal ajaloolisel taustal lahti seletatud. Huvitav on jälgida, milliste autobiograafiliste seikadega on autor otsustanud mängida ning milliseid muutusi see või teine motiiv kirjaniku käe all läbi teinud. Kirjanikutöö telgitagustesse kiikamine on mõnikord äärmiselt põnev ettevõtmine.
PS: Seekord tundsin tõsiselt puudust paberile trükitud raamatust. "Isale" e-raamatu versioon ei sisaldanud ühtegi fotot, mis on mälestusteraamatu puhul on suureks miinuseks. Elagu paberraamat!
PPS: Lõpetuseks meelespea kõigile aja maha võtjatele - kui võtad aja maha, istud rattasadulasse ja sõidad ära maale, siis EI HAKKA esimese asjana maasikapeenart rohima või sirelihekki pügama.
Andmed:
Jaan Kaplinski, Isale, Varrak, 2003, lk 328
Linke netiilmast:
"Isale" ELLU-s
Ly Lestbergi arvustus Eesti Päevalehes
Andreas W arvustus Sirbis
Tiit Allase arvustus Sakalas
Aare Pilve arvustus Postimehes
Ma ei tea...kas avalikkuse ees teraapiat teha pole mitte tühipaljas edevus? Kõik see, mida esindab ka see (õigusega) kirutud tarbimisühiskond - et ka teraapia ja valu ja kannatus on samamoodi tarbimisobjektid, nagu iga teine nähtus? Et kui oskad "ilusasti" ja "targalt" valutada ja kannatada, siis on hea sellega uhkustada, kui neidsamu asju koledasti teed, siis parem hoia omale. Natuke selline tunne tekib. Natuke igatsen neid, kes pisutki vaeva nägid, et oma kogemusi tegelaskujude ja süžeede taha peita...et lugeja saaks mõistada, mis osa tekstist on autobiograafiline ja mis osa väljamõeldis, mida on kirjanik ise vahetult kogenud ja mida distantsiga kogenud ja näinud. Salapära on hea :)
VastaKustuta