Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Romaani "Apteeker Melchior ja timuka tütar" teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele erines ka lugemise viis eelmisest korrasr. Seekord ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab lugejale võimaluse kuritöö ise ära lahendada. Kahjuks pole ma suutnud seni ühtegi Melchiori-romaani esmakordselt lugedes neid piisavas koguses märgata. Vahetaksin ma Melchioriga kohad, jookseksid kõik mõrtsukad senimaani mööda Tallinna munakivi tänavaid vabalt ringi, kartmata maist karistust.
"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates juba täiuslikkuse.
Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku kõik kõrvalliinid ning jätab lugejale maha rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (viited paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimese Melchiori romaani ilmumisest alates mõelnud, kui pikalt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kas süžeeliinid on kindlalt paika pannud? Juhustele pole siin ruumi jäetud. Iga väiksemgi detail ja kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ning pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.
Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2011, lk 432
Linke netiilmast:
"Apteeker Melchior ja timuka tütar" ELLU-s
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Aet Variku arvustus Loomingus
Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar