Mööda Tartu kesklinna kakerdab südaööl hokirõivastuses purupurjus onkel. Vajadusel ronib mööda köisredelit teele jäävate majade katustele ja laskub teisel pool maja köit mööda taas maapinnale. Väikeste vaheaegade tagant kummardab ja karjub: "Tömptorn", "Veretorn" või "Pasatorn".
Siht on tal tapvast viinahaisust hoolimata võrdlemisi sirge ja eesmärk üllas. Ta tahab oma kunagist Tartut tagasi! Selleks tuleb täita iseendale ja kodulinnale antud lubadus ning teha üks jalutuskäik mööda linnamüüri. Probleemiks on muidugi sulaselgelt see, et linnamüürist ja kunagistest tornidest/väravatest on säilinud ainult mõni üksik jupp. Siin tulevadki mängu köisredelid ja hokikaitsmed.
Ma ei imestaks kõige vähemalgi määral, kui mulle tuleks selline kiivris onuke Toomemäel või Raekoja platsil vastu. Tartus kehtivad teistsugused normaalsuse normid ja elavad teistsugused inimesed. Ma ilmselt arvaks, et Tartu vaim on jälle liikvel ning seekord ainult temale teadaolevatel põhjustel sellisel kujul materialiseerunud. Legendaarsete vanameistrite otsustes ei kahelda ning ollakse tänulikud, et võidakse nende tegudele kaasa elada.
Juhan Voolaiu teos ongi kummardus sellele legendaarsele linnale ja seal ringi hõljuvale vaimule. Järgmine nädal taas Tartus olles võtan kindlasti Voolaiu raamatu giidiks kaasa ning teen ka ise väikese tuuri kunagisel linnamüüril. Köisredelid, kaitsmed ja hokikiivri jätan siiski veel seekord koju, küll tuleb ka nende aeg.
PS: Saadikud, kes 1763. ja 1775. aastal Peterburi jõudsid, et teatada maatasa põlenud Tartust, oleks viidud ikka keisrinna ette (mitte tsaari)!
Andmed:
Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril, AS Atlex, 2014, lk 140
Linke netiilmast:
Rasmus Rekardi arvustus Tartu Ekspressis
Aapo Ilvese arvustus Eesti Ekspressis
Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes
Raimu Hansoni arvutsus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar