Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016

Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval

 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes