Vainola raamatut lugedes tekib paratamatult paralleel Mihkel Raua teosega "Musta pori näkku", mida lugesin kroonut teenides paar aastat tagasi. Mõlemad autorid on ju teada-tuntud muusikud, kelle muusikutee kulgeb samas aegruumis (Tallinn, keskeltläbi aastatel 1980-2000). Isegi probleemid on neil samad - rahamured, naissuhted, alkohol ning bändikaaslaste vahelised hõõrumised. Kuid sellega ka kahe raamatu sarnasused lõppevad.
Raud kasutas sihilikult laia pintslit ja ohtralt "musti" värve, võttes teadlikult eesmärgiks lugejat ning ilmselt ka oma kaasaegseid provotseerida või kuulutada oma Tõde. Seevastu Vainola kasutab palju pastelsemaid toone ja kogu lugemiselamust saadab nukrameelne värvigamma. Vainola nendib raamatu alguses, et paljud nimed on diskreetsuse eesmärgil muudetud. Kui Raud läheb läbi oma raamatu ja muusikakarjääri motoga "Elämä on laiffii", siis Vainola raamatus näeme ka muusiku elu teisi tahke. Kõik ei saada alati moto "sex, drugs & rock'n'roll", kuigi ka seda leidub "Inventuuris". Ega see muusikuks olemine Maarjamaal pole midagi nii kerge amet, mida enda kanda võtta. Pigem on see üks rist ja viletsus. Kuid ehk on rajurokkari ja lüürilise punkari hingelaadid ning selle väljundid lihtsalt väga erinevad.
PS: Raamatut lugedes sain teada ka, et üks minu endine kursavend oli aastakese Metro Luminali solist.
PPS: "Inventuurist" tulenevalt on viimase poole aasta jooksul mu enim kuulatavaks looks Youtube'is saanud Vennaskonna "Disko". :)
PPS: "Inventuurist" tulenevalt on viimase poole aasta jooksul mu enim kuulatavaks looks Youtube'is saanud Vennaskonna "Disko". :)
Andmed:
Allan Vainola, Inventuur, Eesti Ajalehtede Kirjastus, 2011, lk 236
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar