Selleks ajaks, kui Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor suvistel Eestimaa teedel rändama asusid olid kirjanik Morin ja maalikunstnik Erms juba oma rännusaapad varna riputanud. Vihmasel sügisõhtul veavad vananevad (elu)kunstnikud omad valutavad kondid härra Strindbergi uude restorani ning lasevad lauda kanda külma karahvini kristallselget viina ja natuke sakusmenti, et nooruspõlve seikluste meenutamine libedamalt läheks.
Küll vaidlevad ja arutavad vanad kamraadid. Erms žestikuleerib elavalt ning Morin turtsub, kui vihale aetud siil. Küsimuse all ei ole midagi tähtsamat, kui kumba noormeest armastas Loidu talu peretütar Erna kakskümmend viis suve tagasi. Kunstnikku või kirjanikku? Hakkajat Ermsi või unistavat Morinit? Kumbki raiub kindlalt oma tõde ja tunnistab oma mälu ülemaks. Juba kõlavad hüüatused "Sa seniilne sulesepp!" ja "Kuradi maalrisell!". Vahel tekib kõrvallauas olijatel juba tunne, et vanahärrad lähevad kättpidi kokku ning ainsaks lahenduseks on püstolid välja tuua, et selgitada kummale jääb lõplik õigus.
Kuid peagi rahunetakse ja lepitakse. Koheselt lastakse rahuleppe märgiks Strindbergi härral uus karahvin lauda tuua. Kaks kanget lepivad aumeestena kokku, et punapõskne neiu Erna (nüüdne prullakas proua Traatmann) ei armastanud neid kumbagi, vaid ainult iseend. Midagi paremat oleks patt naisterahva poolt oodatagi. Noored neiud on ju rumalad ja pimedad, kui vastsündinud kassipojad. Nad ei märka kunagi enda õuele jalutanud õnne. Isegi, kui see tervituseks kaabut kergitab ja öömaja palub. Tütarlapsed arvavad, et advugaadi herra ja üliõpilase nolk on ikka see suur õnn ja tulevane peigmees.
Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.
 |
| Konrad Mäe sarž August Gailitist |
Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.
Andmed:
August Gailit, Muinasmaa, Noor-Eesti, 1918, lk 228
Linke netiilmast:
"Muinasmaa" Kreutzwaldi sajandi kodulehel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar